Petition richtet sich an: Petitionsausschuss des Europäischen Parlaments

Petitsiooni esitaja kaebab, et Sitsiilia seadusandlus ei kohalda de facto liikmesriigi seadusandlust (6. septembri 2001. aasta õigusakt), mis rakendas kogu ELis kohaldatavat direktiivi 1999/70/EÜ tähtajaliste lepingute kohta, ja piirkondlik seadusandlus ei ole kooskõlas ühenduse tähtajalist tööd käsitlevate õigusaktidega. Petitsiooni esitaja viitab (enam kui 5000) töötajale, kes töötavad kohalikes omavalitsustes, tervishoiuasutustes, eri tasemega haiglates ja teistes ametiasutustes peamiselt Sitsiilia maakonnas. Algselt määratleti neid kui ühiskondlikult kasulikku tööd tegevad või avalikes huvides tegutsevad töötajad. Seejärel määratleti neid 1990. aastatest kuni tänaseni seadusandlikus rägastikus tähtajalise lepingu kasusaajana. Piirkondlik seadusandlus võimaldas pärast 1990. aastat umbes 28 aasta jooksul uuendada tähtajalisi töösuhteid, mis on vastuolus direktiivi 1999/70/EÜ klausliga 5 (puuduvad meetmed, mis rakendaks karistusi juhul, kui sõlmitakse lepinguid tähtajaga kauem kui 36 kuud). Eriti on petitsiooni esitaja kriitika suunatud 28. detsembri 2004. aasta piirkondliku seaduse nr 17 vastu, mida Sitsiilia kohtud kasutavad kattevarjuna, et ühenduse direktiivi rakendavat siseriiklikku õigust mitte rakendada, ning väidavad, et töötajate suhtes, kes väljuvad „ühiskondlikult kasuliku töö“ kategooriast, ei kohaldata tähtajatu töö riiklikku korraldust vastavalt 28. detsembri 2004. aasta piirkondliku seaduse nr 17 artikli 77 lõikele 2. Sitsiilia kohtupraktika eksliku tõlgenduse tõendina viitab petitsiooni esitaja kassatsioonikohtu 27. oktoobri 2013. aasta kohtulahendile nr 25672, mis rahuldas Sitsiilia ajutise töötaja kaebuse, kes palus pärast seda, kui oli mitu aastat tavaülesandeid täites kohalikus asutuses töötanud, oma tööleping tähtajatuks tunnistada ja sellega seoses siseriiklikust seadusest tulenevalt kahjud hüvitada (T.U. avaliku sektori tööhõiveteenistus). Riigikohus lükkas seega Palermo apellatsioonikohtu otsuse ümber, mis kõnealuse lepingu asjaolusid valesti tõlgendades leidis, et „kõnealusel personalil ei pea kutse ja kvalifikatsiooni omandamist võimaldama mitte kohaliku asutuse ajutise töö korraldust ja tootmist puudutavad nõudmised, vaid poliitilised ja ühiskondlikud nõudmised, mille eesmärk on ühiskondlikult kasulikule tööle tüüpiliselt sotsiaalseid suhteid lahendada“, tuginedes oma mittekohaldamise põhjendamisel direktiivi 1999/70/EÜ lisas toodud raamkokkuleppe klausli 2 punktile B.